"The Journey of a Thousand Miles Begins with a Single Step"

That's the way how to start trip to Iran. We took some visa pictures.

Pionokkio

19.11.2011

Pühapäeval läksin turule, et võtmest koopia teha. Heas usus, et võtme tegemine maksab umbes kolm lari, lähenesin esimesel meistrile. "Oi-oi, seitse on palju," arvasin hinda kuuldes. "Можна пять...?" pingutasin kõvasti oma vene keelt, mille peale mulle kärmelt silma pilgutati ja väike, ent siiski märgatav, noogutus anti.

Kui võti valmis ja tibake juttugi sinna juurde juba aetud, ulatatakse koos võtmega seinalt ka väike Pionokkio, tuntud ka kui Buratino (vaata ka siia).

Kuigi võtme eest tuleb lõpuks tasuda siiski seitse raha, on mul kingituse üle hea meel ja hinna üle vaidlema ei hakka.

Saame Pionokkioga ruttu sõpradeks ja otsustame, et võtmemehega me päris kindlasti dringile ei lähe, vaid jalutame hoopis Thbilisi Mere poole, mis tegelikult on siiski paisjärv või pigem isegi suur veehoidla.

Monument "Chronicle of Georgia"

Tbilisi Sea or Tbilisi reservoir

Kuidas ma günekoloogi juurde sattusin ehk päikseline päev päikseliste inimestega

Sighnaghi, 22.-23. oktoober/2011

Vahel on tunne, et enam ei taha ja ei viitsi. Siis tuleb aga päike ja kõik on jälle paigas. Jalutad, teadmata kuhu, ja naeratad, teadmata kellele. Ning siis head asjad juhtuma hakkavadki - kui avastad, et oled eksinud.

Loed raamatust, et kuskil lähima kolme kilomeetri raadiuses on klooster, mis ümbritsetud küpressi puudega. Seisad mäeotsas ja kujutad ette, et see, mis taamal paistab ongi just see, mille kohta äsja lugesid. Päevale sisukust otsides otsustad sa kloostrini jalutada.

Tüdinenud endast ja mõtetest, teed juhusliku katse oma kujutlusele kinnitust otsida. See purustatakse, aga sa ei hooli. Kuigi raamatust loetud Bodbe klooster väidetaks olevat täpselt vastasuunas jätkad sa oma teed juba alustatud rada pidi. Ent enne veel jõuab vastaja sind endale külla kutsuda ja sina küllakutse tagasi lükata ning juba sa leiadki end sünnipäevapeolt, kus ei puudu suurepärased söögid ja koduvein, laul ja tants klaveri saatel, nali ja naer hommikuni ning mis peamine - pehme voodi ja soe tekk.

Irina sai 13-aastaseks. Tema vanaema Keto on endine naistearst, kellelt ma juhtusin teed küsima.

Kui mina maršutkaga Sighnaghisse jõudisn olid keavetööd juba alanud ja isad ergutasid poegade jalgpalli.

Keto rõdul-hoovis. Vaade peamises veinipiirkonnas Kakhetias mägedele.

Enne kui lihad vardasse torgati, said tüdrukud vardad soojaks võidelda.

Pärast võitlust lauldi hääled lahti.

Sünnipäevalaps Irina pidu nautimas.

Kolm põlvkonda grusiinlannasid klaveri taga.

Irina meelitab mind mitte maršutkale minema ja ööseks jääma. Õnnestub!

Tantsiti nii, et maa oli paberist valge!

Üheksa aastased piigad joovad igavese sõpruse märgiks. Veini klaasid tühjenevad neil kiiremini kui minul.

Tüdrukud on valmis linna peale minema.

Linna peal organiseerivad tüdrukud mängleva kergusega kaks tiiru mootorattaga, midagi selle eest maksmata. Kuulda on küll teiste turistide nurinat, et teised nüüd kauem ootama peavad, aga Irinal on ju sünnipäev!

Huvitav, mida sünnipäevalaps soovis?

Järgmisel hommikul Thbilisisse jõudes näen tõsist vaeva, et külakost maršutkast metroose ja metroost üles mäkke koduukseni vedada.

Viinamarjad, mis kaasa pakiti.

Kogu pidu läks maksma ühe julge pealehakkamise ja 6 larit maršutka pileti eest Sighnaghisse. Boonuseks sain tagasiteel põsemopsu kohalikult vanamehelt, kes maršutkas kell 7 hommikul juttu üritas teha. Millest see jutt olema pidi, aru ma ei saanud. Ei saanud sellestki aru, mis keeles see oli. Ka juba peaagu aasta Gruusias elanud inglise keele õpetaja ühendriikidest, kes mõikab muidu arvestataval tasemel kohalikku slängi, ei osanud mind tõlkimisel aidata.

Muide samal ajal ca 60 kilomeetrit Sighnaghist pidasid teised rahvusvahelised pidu kohalikus pulmas.

Maarja-Eeva, kes sa ei läinud ühikasse elama - sa tegid õigesti!

Pool üks panen äratuskell seitsmeks helisema ja pea padjale. Plaan on lumesadamise korral hommikul enne kooli minna ilma pildistama. Julge plaan igal juhul!

Kell viis - kisa köögis, mille kõrval meie armas väike tuba. Lund ei saja. Enamusrahvus tähistab hostelis sünnipäeva. Vähemusrahvused kannatavad selle vapralt välja. Koondutakse küll uksele rindele ja ollakse juba valmis vasturünnakuks, et nüüd küll aitab!, ent ajalugu või on see rahvustevahelise vaenu õhutamise hirm, on see, mis meie suud lukus hoiab. Ka teised Euroopa rahvad hoiavad diplomaatiliselt mängust eemale – nagu alati! Anname neile andeks, teame, et tegelikult nad toetavad meid, aga nemad asuvad ju pingekoldest kaks sammu kaugemal.

Peaaegu tuleb uus uni peale, kuid ei!

ÜLLATUS-ÜLLATUS - kell kuus tuleb uus üllatus! Kas tegu on tõesti organiseeritud ja kavalalt läbimõeldud pingeseisundi teravdamisega provokatsiooni abil? Üldse ei taha enam diplomaatiliseks jääda aga argument "nad hakkaks sind vihkama" hoiab väikerahvad jätkuvalt korrektsetena.

Siiski otsustan minna testima koridori põrandad ja eelkõige treppi, et kuidas saab seal kõndimine panna terve suure maja rappuma ja aknad värisema. Proovin, mis ma proovin, aga minu jaoks arusaamatutel põhjustel jääb elamine katsetuste ajal täiesti stabiilseks. Veendun ka selles, et pärsi kindlasti ei ole köögis ühtegi sõjalist jalaväerühma, kuigi kahtlused selleks olid suured, ega elevandipoega – kõik kohalviibijad on pealtnäha väga nunnud ja vormis piigad.

Ja kui te arvate, et provokaatorite rahvusköögi lemmiku, sibula, praadimine algas kell seitse, siis te eksite - 6.30!!!

"Miks nad ei võiks vähemalt sosistada?"

"Nad peavad ju sünnipäeva!"

"Krt, kui ma sain viisaastaseks, (viieaastaseks!) ja pidasin kortermajas sünnipäeva, hakkasime me juba kella viiest õhtul sosistama!"

Pole kerge olla eestlane!

Aga kella üheksast siis kooli - 3x45 minutit vene keelt + 4x45 minutit gruusia keelt + (avalik loeng?). Võrdusmärgile pidi järgnema kella 19st üllatuspidu päevakangelasele Rachas koos korraliku õhtusöögiga ja järgmine üllatuspidu õlle 21st suurema seltskonnaga ja õllega Salves. Ülalkirjeldatud muutuja x tõttu laheneb võrrand nüüd ilmselt teisiti.

Ei no palju õnne, tõesti noh!

Cultural weekend

Monday to Friday - going to school. View from 3rd floor to the hills.

Wednesday - Russian class with hot tea and cookies. Regards to B (:

Friday after school - a stunning puppet show "The Autumn of My Springtime" in the Tbilisi State Marionette Theatre… and Estonian-Ireland football match. „Historical“ had the better meaning before the match, but as it is said „participation is all that counts“.

Saturday – Giuseppe Verdi “Attila”.

Sunday – Pretending being efficient and observing fishes in the café.

I also offered a pleasant company to the guards in the photography exhibition.

Opera Mindia

21.10.2011

Warm up - wine and eggplants covered with local cheese.

Tbilisi State Conservatoire, Grand Hall.

Mindia - the long story short

After a long period of absence mountaineer Mindia comes back to his native country. /…/ Mindia /…/ knows the secret language of animals and birds, understands the echo of rocks and the noise of water falls. /…/Mindia’s brother was killed by mountaineer Chalkhia. /…/ Chalkhia /…/ killed Mindia’s brother /…/. /…/ Mindia doesn’t want to kill the man. /…/ It is dark night. /…/ Mindia has stolen time for love in such a bloody war. /…/. /…/, why he refused to fight Chalkhia? /…/ The motherland is saved. Mountaineers return back and throw the enemy’s flag at Mindia’s feet. Mindia’s father is wounded. He has only one wish before death - to take blood revenge. /…/ Chalkhia is approaching Mindia, but Mindia has already decided not to kill him. Chalkhia at last attacks him. Now Mindia is obliged to defend himself. /…/ Mindia hears the sound of invisible nature which asks Mindia not to kill his enemy. At the climax of the battle Mindia at once thrusts the sword into Chalkhia’s heart. /…/Mindia doesn’t understand any more the language of the nature. /…/ Finally the mother nature pardons her beloved son and gives him back his unique gift.

Winter Wonderland

7.november 2011, Tbilisi

Hommikul kooli minnes sadas veel vihma. Koolist tulles juba lund.

Tänane esimene üllatus tabas mind aga köögis aknast alla vaadates. Suur auk asfaldis, kus võis näha voolamas maa-alust "jõge"! Akna all töö alles käib, kuigi väljas juba pime. Vett lubati meile hommikuks (rõhk sõnal "lubati").

Kazbegi 07/2008

Fotomeenutus: Kazbegi 2008 / Memories: Kazbegi 2008

Kazbegi 10/2011

15.oktoobril 8 paiku hommikul Bussi(loe:maršutka)jaama jõudes, piirasid meid ümber taksojuhid, kes väitsid üpris kindlameelselt, et ühtegi bussi ega maršutkat küll sel päeval Kazbegi ei sõida - küll võib aga keegi neist endist meid kohale viia. Kuigi nende juttu me uskuma ei jäänud, sai määravaks mõistlik hind ja asjaolu, et saime petusi seal, kus tahtsime.

Meie "taksojuht" (pildil), kes meid Kazbegi viis polnudki päris taksojuht. Nagu hiljem selgus, sõitis mees lihtsalt Thbilisist kodukülla tagasi ja meie maksime kütte eest. Meile diil sobis ja küllap ka talle, sest kui vähegi tema kollasel Žiguli hoog sees oli ja tee alla mäge läks, keeras ta süüte välja. Palju sellise sõidustiiliga tegelikult kütet säästab, jäi teadmata.

Kohale jõudes viis taksojuht meid oma klassiõe juurde, kes meile süüa ja ööks ulualust pakkus. Väikese tasu eest muidugi.

Teel Kazbegi tegime jahedast ja veidi vihmasest ilmast hoolimata peatusi, et värviline sügis pildile püüda.

Teele jäi ka Ananuri kindlus koos kirikutega, mis pärit 17 sajandist.

Ananuri.

Mägedele lähemale jõudes ei hakanud me lambaid lugema, aga kui teinekord öösel und ei tule, siis proovin pildil olevad kindlasti üle lugeda (:

Alates sellest teeäärsest turust, algas autojuhi sõnul teelõik "ämma keel", mis oli omajagu kõver.

Siin see "ämma keel" vooklebki.

Soolaväljad. Kui soolaväljalt tulev vesi pudelisse panna, teeb see hiljem vurtsu nagu poest ostetud gaseeritud vesigi.

Tsminda Sameba kiriku juures ca 2200m kõrgusel vaade Kazbegi külale.


Tsminda Sameba kiriku juures.


Tsminda Sameba kiriku juures vikerkaare all.



Vaade mägedele.

Vana Tallinn vahetab omanikku. Churab pakub vastu chachat, õlut ja ploomi viima. Peale hammustame saia ja kohalikku juustu.

Autojuhi klassõel Maial, kelle juures peatusime, on kaks väikest last. "I am Mari," julgeb üks neist (pildil) ennast ema utsitamisel tutvustada ja poeb siis kohe ema selja taha peitu.

Maia juures söön ära ka oma elu esimesed viigimarjad, mis on küll juba purki pandud ja moosiks keedetud...

Hommik Kazbegis. Vaade külalistemaja rõdult.


Kazbegi külavahel.

Kazbegi tänaval ootas mind hommikul selline klišee.


Ani ja tema ema on peale kohvitamist lahkelt valmis meid Vene piiri äärde sõidutama ja seal jalutame üles Gveleti kose juurde. Jalutuskäigul maitsesime marju kukerpuu ehk barbarissipõõsast (pildidl).