31.12.2011 - 7.01.2012
Ka pere vanemad liikmed ei olnud üllatustega kitsid. Kapist võeti välja senini avamata Vana Tallinna pudel. Kuigi jäi tuvastamata, mis ajal see "vanakas" villiti, oletasmime, et see võis olla enne 80-ndaid.
Pudel jäi avamata ka seekord. Küll aga tuli mul juba sügisel õpitud tantsud jälle meeldetuletada.
Enne kui päris pidu lahti läks, õnnestus meil linnas väike jalutuskõik teha. Puhata said, nii vaks kui maks. Ka silmad puhkasid kaunitel vaadetel.
Siis läks laul ja tants uue ja veelgi suurema hooga edasi. Muideks, see tore päev oli 2. jaanuar ja grusiinid teavad: nõnda nagu läheb 2. jaanuar, nii läheb terve aasta :)
Järgmisel päeval kolasime juba Davit Gareja mungakloostri lähistel.
Ja ülejärgmisel päeval viisin vanemad "oma" maršutkaga juba Kazbegit vallutama.
Isa kohanes selle lühikese ajaga tegelikult päris kiiresti...
 |
Kui esimesel päeval Kazbegis polnud kuulsat kirikut ja mäetippu külast näha, siis järgmisel hommikul oli meil ilmaga rohkem õnne.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Eile vanemaid pinnides meenutasid nad reisi põnevamaid hetki. Teen neist väikse kokkuvõtte:
* Seisime 2.jaanuari hommikul bussijaamas, et Sighnagisse sõita. Kuna ettenähtud kellaajal, ega ka hiljem, ühtegi meile vajalikku maršutkat ei ilmunud, olime üsna nõutud. Suures reisituhinas olime jätnud arvestamata asjaolu, et ilmselt peavad kohalikud mehed veel chacha seltsis aastavahetust. Korraga pöördus meie poole aga grusiinlanna. Tema selge ja sõbralik "Tere!" oli meile üllatuseks. Ka temal oli plaan ühistranspordiga Sighnagisse sõita, sest üksi reisides on nii tunduvalt odavam kui autoga minna. Kuna autos oli aga parajalt kohti ka meie jaoks, jagasime küttekulud ning nii me koos Sighnagisse jõudsimegi.
Kuna tol grusiinlannal on ka Eestis asjaajamisi, siis kurtis ta, et Eestis olevat tal kõige raskem hakkama saada tankimisega. Gruusias on selle jaoks inimesed, kes ukse vahelt sult krabiseva võtavad ja püstoli paaki pistavad. Teenust pakutakse võrdselt nii meestele kui naistele.
* Isale pakkus kõige suurema elamuse Gruusia Vanaema Keto. Endise ämmaemandana olevat tal veel kõik riistadki, mis selleks tööks vajalikud, kõrvaltoas olemas. Keto juures õppisime muidugi palju tantse. Isa kinnitas, et harjutab õpitud samme siiani - "Noo, nii kaks kolm korda nädalas".
Isa ja ema ei suuda siiani unustada ka Keto pakutud riisiputru, mis minu mäletamist mööda oli Abhaasia rahvustoit (?) või õigemini ei suuda nad unustada selle kätega söömist. Putru pakuti kalkuni-raguu soustiga.
* Kazbegist ei jäänud vanematele nii eredalt meelde mitte mägi ja küla, vaid hoopis külalistemaja lapsed (Mari ja Levan) ning koer, kes meid väiksel matkal saatis.
Kui me külast mäe otsa kiriku juurde hakkasime liikuma, ühines meiega koer. Kõigepealt haukus ta küla tagant kaugele uitanud lehmad kodule lähemale ja siis saatis meid üles. Kirikust välja tulles arvasime, et koer on end juba teistele sõbraks sokutanud, aga poole munasaia eest saatis ta meid juba tagasi külla.
Mägisel külatänaval kelgutasid lapsed puukastis, millel all vinkelrauad.
* Muidugi pakkus vanematele lõbu ka minu keeleoskuse üle naermine. Sündinud turumutina pakkusin taksojuhile et "sto dvatsat" (120) on "otsen doraga", et võib-olla saaks ikka "vosemnadtsat" (18) lariga Sighnagist Davit Garejasse. Tegelikult pidasin ikka silmas "vosemdesjat" (80) lari, millega oli loomulikult päri ka taksojuht.
* Veel mäletasid vanemad
- uue aasta tulevärgi vaatamist Gruusia Ema põlle alt;
- seda kuidas kõrtsis munad saia sees küpsesid;
- adrenaliinilaks üle kuuerealise sõidutee joostes;
- et Gruusias pole autodel ei ülevaatust, ei kindlustust.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
LINNAS
